Atlandi sõudjad meie koolis
2. veebruaril käis meil külas Andres Käosaar, rääkimas unistuse täitumisest.
Andres, üks neist neljast julgest eesti mehest, kes sõudsid üle ookeani, jutustas meile esmapilgul täiesti uskumatu loo. Rääkis kuidas kõik alguse sai ja jagas üksikasju, mida videopildist ei näe.
4. veebruaril 2024 ütlesid Atlandi sõudjad avalikult välja: „Me teeme selle ära!“ Ja siis ei olnud enam taganemisteed. Eesti meeskond Rowtalia ei läinud võistlema, kuid võistlusmoment tekkis paratamatult. Nad jõudsid finišisse 15-na 42-st paadist, sõudes järjest 39 päeva, 23 tundi ja 47 minutit. Kolm aastat varem ei teadnud nad sõudmisest ega ookeanist midagi.
Kogu kohtumise läbivaks teemaks oli unistused ja julgus unistada. Ka see julge ettevõtmine algas unistusest. Unistus võib tunduda kauge ja ebamäärane, kuid ilma esimese sammuta ei muutu see kunagi reaalsuseks.
Andres rääkis esimestest sammudest ja kuidas üks viis teiseni. Kuidas hakati koguma teadmisi, kuulama asjatundjate podcaste, koostama eelarvet jne. Algus oli eriti raske, kui kõike (turundus, finantsid, tehnika ja paadi leidmine jpm) tehti omal jõul. Projekti eelarve oli müstiline ning kõik tundus liiga suur ja üle jõu käiv. 8–9 kuu möödudes kujunes välja toimiv tiim, kus kõik olid erineva taustaga, kuid kõiki ühendas üks ühine eesmärk.
Hetkel, kui unistus seoti millegi suuremaga – ettevõtmise kaudu otsustati toetada laste ravivõimalusi, muutus see tähendusrikkamaks ja see andis meeskonnale jõudu edasiliikumiseks. Avatus ja usk oma eesmärki tõid kaasa ka toetuse – saadi erinevat abi ja tuge (tasuta koduleht, fotod, videod, treener).
Kui ettevõtmine oli avalikult välja kuulutatud, ei olnud tiimil veel ühtegi eurot ega pangakontot, aga ainuüksi paat pidi maksma ligi 100 000 eurot.
Andres rääkis looduse ilust, kolmekordsetest vikerkaartest ja imelistest loojangutest. Aga rääkis ka, et ookean ei ole naljaasi. Võistluse käigus evakueeriti 114 osalejast 3 inimest. Enne starti kontrollis korraldaja põhjalikult varustust, oskusi ja teadmisi – ilma nendeta poleks starti lubatud. Teadmine oli ka see, et tagasi võib tulla… ka ilma paadita.
3–4 nädalat oldi keset tühja ookeani. Ainult vaalad ja delfiinid. Kui 10-meetrine vaal ujus otse paadi alt läbi oli kõhe tunne, sest ta võis selle ümber lükata. 40 päeva sõudsid nad vahetustega: 2 tundi sõudmist, umbes 1,5 tundi und. Vihm oli dušši eest. Käed ja nahk vajasid pidevalt kreemi, päike kõrvetas. Süüa tuli 5000 kcal päevas, st igal vabal hetkel, et energiavarusid taastada. Vahepeal oldi 10 päeva tuulevaikuses. Tuult ei tulnud ega tulnud. Ja kui lõpuks tuli, liikus paat õnneks õiges suunas. Üks väljakutseid oli jututeemade leidmine. Sõidu jooksul räägiti üksteisele ära kõik elulood.
Andrese jutustus uskumatust teekonnast täitis saali siira austuse, uhkuse ja tänutundega. Küsimused ei tahtnud otsa saada.
Sellised lood annavad julgust unistada, pingutada ja uskuda, et kõik on võimalik!
Rowtalia meeskond ütles: „Unistused on elluviimiseks. Ainus, mis sind takistab, on esimese sammu võtmine.“
Suur-suur tänu Andresele külla tulemast ja meie kooliperega seda lugu jagamast!